Veemootorisport ehk veemoto on spordiala, milles võisteldakse mootorveesõidukite kiiruses. Võistlussõidukid jaotatakse võistlusklassidesse paaditüübi ja mootori kubatuuri alusel.
Vee peal ja vee all on võisteldud niikaua, kui on olnud inimene ja läheduses on leidunud vett. Veespordialade alla kuuluvad ujumine, sõudmine, aerutamine, purjetamine, veesuusatamine ja sellega see nimekiri ei lõpe. Veemoto tekkis üle saja aasta tagasi. Alguses oli see rikaste harrastus, hiljem hakati valmistama spetsiaalseid veemotoks kõlbulikke mootoreid ja paate. Võrreldes algusaegadega on veemoto erinevate klasside skaala muutunud väga mitmekesiseks. Samas ei peeta tiitlivõistlusi väga paljudes veemoto reegliraamatus olevates kategooriates.
Rahvusvaheline veemoto liit UIM jagab võistluspaadis viide suurde rühma:
- Ringrajapaadid
- Kaatrid ehk offshore
- Jetid ehk aquabike
- Lõbusõidupaadid
- Raadio teel juhitavad paadid
Kuigi tehnilised spordialad ei kuulu olümpiamängude kavva, on olümpiavõitjad selgitatud ka veemotos.Veemoto on kõigile kättesaadav mootorispordiala nagu motokross või kartingautodega võidusõit. Rahalisest vaatevinklist vaadatuna on veemoto sama kallis kui mistahes muu mootorispordiala. Noorteklassis näiteks võib ühe ja sama paadikomplektiga ilma suuremate rahaliste lisakulutusteta konkurentsivõimeliselt võistelda 2-3 aastat.
Veemoto ei reosta rohkem loodust kui mõni teine spordiala. Uurimused on näidanud, et nii mõnigi veekogu on saanud tagasi oma normaalse elu just tänu veemotole. Samuti pole vee kvaliteedi uurimused Harku järves ja Tartus Anne kanalis näidanud, et veemoto oleks loodusele kahjulik olnud. Seda seepärast, et mitmes paadiklassis kasutatakse mootorikütusena piiritust ja õlidena looduses lahustuvaid (looduslikke) õlisid. Katkise ja õli tilkuva mootoriga pole aga mõtet võistlema tulla. Aastatel kui Harku järvel veemotot ei harrastatud, muutus Harku järve vesi eriti ebasõbralikuks ja kasutuskõlbmatuks. Müra poolelt vaadatuna, piiratakse maksimaalset müra rangete rahvusvaheliste reeglitega.
Veemotot peetakse tihti ekstreemseks ja ohtlikuks spordialaks. Nii see tegelikult pole. Õnnetusi on juhtunud ka veemotos aga statistika põhjal on ohtlikumateks spordialadeks viimastel aastatel osutunud hoopis teised spordialad. Veemoto reeglid on muutunud turvalisuse poolelt vaadatuna väga karmiks. Paatidele on määratud miinimumkaalud, paadid peavad olema ehitatud turvalisust lisavatest materjalidest ning konstruktsioon peab vastama rangetele turvalisusnõuetele, võistlejate varustus on muutunud turvalisemaks.
Eestis on veemotot harrastatud üle poole sajandi ning häid tulemusi on ette näidata palju. Eesti võidusõitjad on tulnud maailma- ja Euroopa meistriteks, püstitatud on maailmarekordeid. Eestis on läbi viidud mitmeid maailma- ja Euroopa meistrivõistlusi.
Eesti veemoto kõige suuremaks probleemiks on veemoto harrastamise võimalused. Kui jalgratturid sõidavad tänavatel ja teedel, ringrajasõitjatele ehitatakse ringrajad, kergejõustiklastele ehitatakse staadionid ning suusatajatele suusakeskused, on veemoto harrastamiseks sobivaid veekogusid väga vähe ning nende kasutamise võimalused väga piiratud. Seepärast jääb vaid loota riigi, linnade ja maakondade mõistvale suhtumisele, et Eesti suurte saavutustega veemotokatel oleks kohti kus saaks testida tehnikat, harjutada sõitmist ning korraldada suuremaid rahvusvahelisi võistluseid.
Veemoto pole üksnes tehniline spordiala, see õpetab noori tegema ja austama tööd. Vesi kui element pole sugugi tuttav paljudele meile, kuigi Eesti on mereriik. Aga Eesti vajab inimesi, kellele vesi ja tehnikamaailm on teiseks koduks.Täiendavalt võib iga asjahuviline veemoto kohta lugeda raamatust “Veemoto Eestis 1954-2003” (Vahur Joala, 2003).